Kana takus

Olen oma kaaluga kui kana takus. Pusin ja pusin, kuskile ei jõua. Eks ikka sellepärast, et pusin, mitte ei tegutse sihikindlalt ja eesmärgipäraselt. Praegu seis taas 78.5, läinud 1.5 - ja seda kahe kuuga.
Ühel hetkel leian endas jõudu olla tubli, seda peamiselt ennelõunasel ajal, pärastlõunati tunnen end aga vaimult nii väsinuna, et ei jaksa lihtsalt mõelda, mitmes leivaviil, kohupiima-amps või küpsis see nüüd suhu läks.
Käisime perega Lätis-Leedus reisil ja mu lemmiktoiduks kujunes kõikjal pakutav külmsupp, kus sees kindlasti peeti ja hapukurki. Tõesti hea ja kaloraazhilt sõbralik. Samas eelistasid lapsed järjekindlalt friikartuleid, kohukesi ja barankasid ja eks siis sai nende kõrvalt seda kraami endalegi suhu pistetud. Igatahes nüüd kodus tagasi ja jätkan kaaluaga pusimist. Kergenduseks saab oma aiast juba suvikõrvitsat, kurki ja aedube, igati väärt kõhutäide. Magustoiduks vaarikad ja punased sõstrad.