Nutune algus

haah, arvasin küll, et hakkan kohe tubliks peale teiega liitumist, aga valisin ikka totaalselt vale aja. Nii tähistamiste-rikast perioodi pole kohe ammu olnud. Võibolla kui juba tubli-olemisega pihta hakatud, siis on kergem igasugustel üritustel kapsa närimisega piirduda, aga päris alguses olles mina sellega hakkama ei saanud... (nutt ja hala! ja veelkord nutt ja hala!).
Tegelikult ega ma väga ei proovinudki, sellepärast et tähistada tahtsin! Ja ei tahtnud, et tähtis päev jääks meelde sellega, et ma pidin ennast keelama ja ei oleks saanud ennast vabalt tunda. Aga jah, iga päev on mingi üritus olnud (Kumu ÖÖ - külaskäigud - kooriga hooaja lõpetamine - Placebo kontsert - peikaga 10 aastat - päris oma kodu ostmine - sünnipäevad igasugused jne.), täna lõpuks on esimene vaba õhtu ja lähen kohe trenni! Vähemalt nii palju olen saanud, et iga päev rattaga tööle ja koju sõita (eile õhtul küll ei saanud, sest vihma sadas), aga trennist tunnen puudust küll. Ja järgmine nädal tõotab õnneks tulla sündmustevaene, niiet saan rahulikult trennis käia ja kapsast süüa.
Kaalunumbreid ma ei oska öelda, sest kodukaalu ma ei usalda ja trennis pole saanud käia, aga kuna täna lähen, siis saan homme hommikul ausalt üles tunnistada kui mitu plusskilo on juurde tulnud ja selle siis ka ausalt lasta kirja panna. Motivatsiooniks!
Mitu päeva võtsin siin hoogu, et kas üldse kirjutada, kui algus niimoodi ebaõnnestus, aga siis mõtlesin, et mis ma ikka häbenen. Inimene olen ju. Kord tugev, kord nõrk. Ja kuna praegu olen nõrk, siis see tähendab ju ainult seda, et edaspidi olen tugev ;)
Ja seda mõtlesin ka, et eesmärgiks peaks ikkagi seadma päris ideaalkaalu. Niiet miinus 10 asemel peaks ikka panema miinus 15. Aga seda siis homme, kui saab ka plusskilod kirja panna.
Huh, kirjutamisest hakkas kohe parem olla :)
Kirja panemine ikka aitab - kui ise loed, et oled nõrk olnud, siis ega enam ei taha ka ebaõnnestumisest kirjutada vaid järgmine kord ehk juba kaotatud kilodes ja ilusamast algusest!
Ilusat suve algust kõigile!