Üks mõtteke.

Lõunal käies ma mõtlesin intensiivselt Kajaka kirjutise peale, et nagu teeks kõike õigesti, aga kaal üldse ei lange. Mõtlesin enda peale ka, et tegelikult ma lootsin täna juba 68 kg kaaluda, naiivne selline.
Ja siis mul tuli selline mõte pähe, et äkki peaks pikematele jalutuskäikudele kaasa võtma mingi müslibatoonikese näiteks... Sest mul on tavaliselt kõige suurem söögiisu just peale füüsilist pingutust ning siis kaovad kergelt igasugused endale püstitatud piirid, kuna nälg tahab silmanägemise ära võtta ja siis on eriti kerge kõigele käega lüüa. Et äkki siis, kui batoonikest näksid, püsib veresuhkru tase ühtlasem ja ei teki sellist suurt ja kõikevõitvat söögiisu.

Müslibatoonike tuli seoses Kellogsi Salestaari-asjaga, seal nad pidid ka Kellogsibatoonikest närima vahepalaks.
Ma järgmisel nädalal katsetan seda mõtet.