Nagu juba oleks midagi

Tere!
Ma tean küll, et täna ei ole kolmapäev, aga ikkagi...
Kolmapäeval ma ei kirjutanud, sest polnud millestki kirjutada...
Vahepealne nädal on küllaltki tubli olnud, ma ütleks. Vahepeal näitas kaal juba väga ilusaid numbreid, kuid viimasel ajal on selgunud, et kui ma olen tööl, siis läheb söömine metsa. Vabadel päevadel on palju kergem toiduga piiri pidada, igasugu tervislik malts on käeulatuses. Tööl aga tekib tunne, et ise ka enam aru ei saa, mida või millal süüa ja on selline tunne, et peab sööma, kuna ei tea, millal jälle saab või et jumala eest kõht tühjaks ei läheks. Siis mõtlen, et ok, aga õhtul kodus enam ei söö - ja siis lähen ja söön veel rohkem, kui plaanis oli.
Enivei, eile ma ei söönud õhtul, käisime hoopis Manniga kepikõnnil ja tagasitulles degusteerisin vaid paar viinamarja. Ja hommikul oli kohe eriti sale tunne ja kaal näitas ka juba ilusamaid numbreid, 66,4 ehk siis -0,6 kokku. Parem ikka kui mitte midagi, eks, ja motivatsiooni tugevdab kah.