Kajakal miinus

täna on mul -0,5kg.
Väga hea, sest veetsin pika nädalavahetuse Saaremaal isa juures ja seal on siider-õlu-liha permantselt käeulatuses. Minusugusele söögisõltlasele on see puhas põrgu. Tegelikult olin selle pool kilo maha saanud juba reedeks ja läksin puhkama raske südamega, sest ma ju teadsin et mis sealt tuleb. Katsusin ennast küll jõudumööda liigutada nt käisin kaks paeva kepikõnnil ja sõitsin ka rattaga.

Üks ektreemne sportlik rattasõit oli mul koos Egle-Riinuga, kes oli mulle kõhulinaga kaela seotud. Ta ei kaalu küll palju, aga ta pikad jäsemed tilbendasid küll koomiliselt. Ja no raske oli, aga vaja oli minna ka, sest naabrilapsi poleks ilma täiskasvanuta kalale lubatud. Algul sidusin tüdruku puusale, aga ettkummardudes ta pidi praktiliselt selili olema ja see oli talle ka raske. Siis natuke lõõtsutasin tee ääres ja mõtlesin proovida teda sellesama linaga hoopis seljakotiks siduda. See oli hoopis teine tera ja sõita oli meil mõlemal kergem, eriti siis kui ma oma jopega veel ta jalad ära fikseerisin, muidu kippus ta lina vahelt välja libisema. Ühesõnaga rasked kilomeetrid!

Ja kui ma siis teisipäevahommikul, ehk eile kaalule astusin, siis vahtiski sealt plusskilo vastu. Õnneks oli see tänaseks lahkunud. Aga no õudne, hakka või lõbustusi vältima. Aga võib-olla mingit hüpnoosi tuleks katsetada, et sellest sõltuvusest lahti saada? Igal juhul täna on juba kõik hästi ja ma pean jääsalati järele sõitma!