Jama värk

Nüüd siis on otsustatud- järgmisel neljapäeval lähen ma Kaalujälgijatesse, sadagu või pussnuge! Sest mina ise ei suuda, ausalt. Pole vahepeal absoluutselt midagi jälginud ja kohe on tulemused käes, pluss mis pluss. Päris kurvaks teeb kohe :(
Aga mul on õhkõrn lootus, et nüüd esmaspäevast, kui ma jälle tagasi tööl, läheb asi paremuse poole. Sest seal ma tavaliselt joon normaalselt vett (mm mulle maitseb jääkülm Saku Läte) ja söögi teen ka omale hommikuti kaasa, sest lähedal lihtsalt pole norm söögikohta ja kaugele ma minna ei viitsi. Ja katsun võileibu vältida, teen pigem mingi tervisliku salati vms. See on muidugi teooria :)

Ma ei tea kuidas teistel, aga mina tunnen küll, et minul hakkab kehakaal enesehinnangu peale. Võibolla sellepärast, et enne rasedust olin ma tõesti pisikene ja nüüd ikka megasuur võrreldes varasemaga, rõivanumber on 36e pealt kasvanud 44le ja tee mis tahad, ma ei tunne ennast niimoodi päris endana.
Mitte iga päev, aga kohtati tunnen, et masendus hiilib vägisi ligi. Mõnel päeval peale peeglissevaatamist ei taha välja ka minna, sest vastik on mõte, et keegi mind sellisena näeb. Tunnen, et olen oma komplekside pärast juba mitmest heast tuttavast kaugenenud, sest olen neid lihtsalt tõrjuma hakanud. Tundub, et nemad on nii ilusad ka kenad, miks mind sinna sekka vaja. Tean, et nõme nii mõelda, aga mis sa teed. Mõned õhtud olen end kogu selle jama pärast õhtul lihtsalt magama nutnud nii et tunnen, et kaaluprobleem on minu jaoks juba liiga kaugele läinud ning tagumine aeg on midagi muta.